tagasi

Ajavahemik 1921-1945

Kirja pandud spordiveteranide Johannes Sillamäe-Stillverk ja Johannes Pauklini mälestuste põhjal.

Esimesed Eesti jalgpallimeeskonnad tekkisid juba enne esimest maailmasõda linnades, kust need aegamisi hakkasid oma tiibu sirutama ka maa-alevikesse ja küladesse. Tõeline jalgpallibuum läks aga lahti alles pärast Eesti Vabariigi moodustamist siis, kui 1920.a. loodi Eesti Spordi Liit ja 1921.a. Eesti Jalgpalli Liit. Tekkis üle maa spordiseltse-jalgpallimeeskondi nagu seeni, iga maanurk püüdis oma noortele anda võimaluse koos käia ja tekkinud pingeid jalgpallimurul maandada. Paljude linnaseltside esindajad siirdusid maale abistama kohalikke noorispordiseltside loomisel. Nii näiteks aitasid Kohila spordiseltsi "Püsivuse" loomisele kaasa Tallinna spordiseltsi "Olümpia" liikmed.

Kohila spordiseltsi "Püsivus" mõtte algatajaks sai aga kohalik jaamaülem Kangur, kelle initsiatiivil pandigi alus organiseeritud sporditegemisele, seltsi põhikiri registreeriti 10. septembril 1921. aastal.

Esimene aasta oli "Püsivusele" majanduslikult rakse. Kuid juba järgmisel, 1922. aastal, kinkis aktsiaselts "Koil" oma maa-alalt looduslikult kaunist kohast männitukast nn. Kapa männikust normaalsuurusega spordiplatsi (praegune gümnaasiumi staadion).

Spordiseltsi põhialaks sai jalgpall kui kõige osavõturohkem ja populaarsem spordiala tollases Kohilas. Kohe tekkis vajadus mehe järele, kes oleks võimeline kohalikke noori jalgpallimängu saladustesse pühendama ja kui vaja ka ise mängust osa võtma. Selleks treener-mängijaks soovitati Tallinna Jalgpalli Klubi poolt Tallinna "Spordi" keskkaitsjat, mitmekordset internatsionaali Arnold Kuulmani. See mees, hüüdnimega "Kapsas", omas harukordset jalgpallivaistu ja laitmatut löögitehnikat, nii et pea iga ta löök lendas täpselt värava ristnurka. Oma tulekuga Kohilasse pani 1923. aastal Kuulman siinsele jalgpallielule õige hoo sisse. Tänu tema entusiasmile ja isiklikule eeskujule suutis "Püsivus" peagi olla võrdväärseks vastaseks paljudele. Samal aastal võttis "Püsivus" osa ka Eesti meistrivõistlustest jalgpallis "B" klassis.

Paraku Kuulmani treeneri- ja töömeheelu ei kestnud aga Kohilas kuigi kaua. Pannud "Püsivuse" jalgpallimeeskonna jalgadele läks ta ise seltsi juhatusega pahuksisse ja mõne aja pärast oli sunnitud Kohilast Tallinnasse tagasi minema. Tema treeneriks olemine oli kestnud veidi üle aasta, kuid selle ajaga oli Kuulman suutnud noori mehi panna armastama jalgpallimängu ja loonud Kohilasse arenemisvõimelise, mitmeid põlvkondi haarava meeskonna.

Juba oma algaastail oli "Püsivusel" A ja B meeskond ning veel nn. sitarattad, kes päris meeskonda ei pääsenud, kuid kes visalt vabrikutagusel karjamaal omatehtud kaltsupalli taga ajasid. Hiljem aga said just nendest poistest "Püsivuse" kõige paremad mängijad.

"Püsivuse" nö. vanema põlvkonna alustugedeks tuleb lugeda vendasid Aamereid, lisaks mängisid A meeskonnas väravavaht Voldemar Moor, kaitsjad Kaarel Piiskop, Johannes Pauklin, Felix Liiv, poolkaitsjad Eduard Jussi, Artur Leeman, Eduard Nimmer ja ründajad ehk nagu siis nimetati ajajad Johannes Jürgenson-Jürgh, Ants Ney, Jaan Lepik ja August Mikk.

Kahekümnendate aastate alguses tegutses Kohila ümbruses veel terve rida kohaliku tähtsusega jalgpallimeeskondi nagu näiteks Salutaguse "Visadus", Lohu "Loone", Hageri Haridusseltsi juures tegutsev meeskond ning vutti mängiti veel ka Rabiveres ja Adilas. Siiski läksid hiljem kõik nende meeskondade paremad mängijad "Püsivusse" üle, mis tegi meeskonnast Harjumaa ühe tugevama võistkonna.

Oma algusaastail "Püsivus" erilist sära ei saavutanud. Kuigi mängiti palju ja võeti osa Eesti meistrivõistlustest, ei jõutud tavaliselt esimesest ringist kaugemale. Nii tuli "Püsivusel" 1924. aastal kaks korda alla vanduda Nõmme "Kaljule" ning edasisest konkurentsist langeti välja.

1925. a. mängis "Püsivus" Kohilas Tallinna "Võitlejatega" 1:1, kuid kaotas hiljem Tallinna "Kalevi" III-le 1:2.

Kuid juba 1927. aastal tuli "Püsivus Kohila ringkondade esivõistlustel jalgpallis Lääne-Eesti ringkonna meistriks, lüües Jägala "Ühendust" 8:0 ja Paldiski "Bevetesse" (Paldiski Vabatahtlik Tuletõrje Seltsi Spordiosakond) 6:1.

Eesti Esivõistluste "B" klassi meeskonnad olid jaotatud territoriaalse kuuluvuse järgi 5 ringkonda; Põhja-Eesti ringkond, Lääne-Eesti ringkond, Kesk-Eesti ringkond, Lõuna-Eesti ringkond ja Tallinna-ringkond. Ringkondade võitjad selgitasid omavahel B-klassi meistri. Kaks paremat pääsesid järgmisel aastal A-klassi. Hiljem kolmekümnendatel aastatel muutus A-klass Liiduklassiks ja B-klass A-klassiks.

"Püsivus" Kohila tuli küll rida aastaid ringkonna meistriks, kuid finaalturniiridel tal paremate hulka ei õnnestunud saada ja uks kõrgliigasse jäi alatiseks suletuks. 1931. aastal tuli "Püsivus" taas Lääne ringkonna meistriks, kui Nõmme "Kaljuga" mängiti 2:2 ja Jägala "Omakoduga" 1:2. Samal aastal võideti Viljandi Kaitseliidu Spordiklubi 6:1 ja Viljandi "Tuleviku" 1:0.

Kolmekümnendate aastate "Püsivus" Kohila A-klassi meeskonda kuulusid juba teise põlvkonna mängijad; Arno Sillamäe-Stillverk, Jaan Esop, Heinrich Kreismann(Kalde), vennad Schmidtid- Rudolf, Oskar ja Voldemar, Villem Jürine, Rudolf Hendrikson(Heinaru), Oskar Ristmäe(Kreitsberg), August Mikk, Johannes Aser, Harald Kask, Johannes Nimmer ja Aleksander Allani. Treeneriks oli H. Saarne.

Järgmisel hooajal, aastal 1932 jätkas "Püsivus" sitket mängu ning võitude seeriasse kuulus tähelepanuväärne võit "Meteori" üle 5:0, sama tulemusega kostitas "Püsivus" ka Nõmme "Kaljut".

"Püsivuse" võistlusreidid ulatusid peaaegu kõigisse Eestimaa paikadesse, kus jalgpalli mängiti. Tol ajal oli ka jalgpall Kohilas väga populaarne ning jalgpallivõistlused olid Kohilas oodatud sündmused ja maja oli alati täis. Pileteid müüdi otse mängu ajal ja sellest saadud tulu läks seltsi fondi, selts omakorda korraldas pidusid ja mängijate austamisõhtuid.

"Püsivuse" hiigelajaks sai 1933. aasta, mil võideti Tallinnas Eesti Jalgpalli Liidu auhind nn. väikeseltside karikas. See oli ka "Püsivuse" jalgpallimeeskonna kõige väljapaistvam sportlik saavutus kogu oma tegutsemisperioodi vältel. Sellesse tugevasse meeskonda olid lisandunud Johannes Loide, Alfred Järvis(Jürgens), Harald Kask, Voldemar Salur, Johannes Esop.

Huvitaval kombel oli "Püsivuse" jalgpallimeeskonnale iseloomulikuks rohke vendade-paaride esinemine. Nii mängisid erinevatel aegadel meeskonnas Aamerid, Nimmerid, Schmidtid, Allanid, Sillamäed. Seda aega iseloomustab ka kõva sisemine konkurents ning parimad jõudsid isegi rahvuskoondisesse, näiteks Harald Kask ja Rudolf Schmidt.

1938. a. Eesti meistrivõistlustel "A" klassis mängis "Püsivus" ühes alagrupis kuulsa Tallinna Jalgpalli Klubiga. Mõistagi oli TJK kindel favoriit, kuid kõigile üllatuseks suutis "Püsivus" Kohila pealinna superklubi võita tulemusega 3:2. See oli ilus võit ja seda tähistas kogu Kohila. Isegi kohalik ärimees Jürjev korraldas omal kulul piduliku koosviibimise "Püsivuse" jalgpallimeeskonna liikmetele.

Sellised mängud näitasid, et ka väikesed maaklubid olid suutelised mobiliseerima oma jõude tugevate, suurte traditsioonidega linnaklubide vastu. Tookordses "Püsivuse" meeskonnas mängisid Edgar Reispass, Jaan Allandi, Johannes Loide, Arnold Arg, Oskar Oljum, Osvald Arg, Rudolf Heinaru, Raimond Roosimägi, August Tamberg, Villem Jürine ning Heinrich Kalde.

Kui sõda algas jäi "Püsivuse" jalgpallimeeskonna põhiraskus nooremate meeste kanda. Paljud vanemad mängijad läksid rindele ning nende asemele astusid hiljutised koolipoisid. Sõjaaegne "Püsivus" oli juba kolmanda põlvkonna "Püsivus", kuid sellele vaatamata oli meeskond täis löögijõudu ja suutis nii mõneski kohtumises näidata oma sisu. 1942. a. kohtus "Püsivus" Kohilas saksa mereväelaste meeskonnaga "MM Reval". See oli väga tugev meeskond, kelle ridades mängisid ka mõned Saksa rahvusmeeskonna mängijad. Mäng oli alguses tasavägine ning kodumeeskonnal õnnestus juhtima minna 1:0, kuid lõpuvile kõlades tuli siiski alla vanduda 5:1. Sakslased hindasid Kohila meestemängu kõrgelt, sest nad ei lootnud "Küla" meeskonnalt tõsist vastupanu leida. "Püsivuse" eest mängisid: Raimond Reispass, Arnold Arg, Raimond Roosimägi, Oskar Oljum, Elmar Õrn, Albert Kasemets, Karl Meinberg, Sigismund Paskevits, Herbert Meipalu, Leo Jõeorg. Samuti käis Kohilas mängimas Tallinna "Sport", kus mängis kaasa rahvusmeeskonna mängija Leonhard Kass.

Et sõja ajal juhtus nii mõndagi, siis ka "Püsivuse" meestel tuli võistlustele sõita bensiini puudusel mitte vabriku autoga vaid hoopis "suslaga". Selleks helistati Kohilast Tallinnasse ette, et tullakse oma veduriga jalgpalli mängima ja roheline tee oli avatud. "Susla" ootas Tallinn-Väikeses ja kui mäng sai maha peetud algas tagasisõit Kohilasse.

"Püsivuse" jalgpallimeeskond lõpetas oma tegevuse sõja lõppedes 1945.aastal. Kuid endised "Püsivuse" jalgpallurid mängisid edasi pärast sõda loodud "Kalevis", olles eeskujuks paljudele uue põlvkonna mängijatele, kelle õlul oli ja on Kohila jalgpallielu homne päev. "Püsivus" Kohila väljapaistvate mängumeeste Voldemar Moori, Harald Kase, Rudolf Schmidti jpt mantlipärijateks peavad saama tänased taasloodud "Püsivus" Kohila noored vutifanaatikud.

Olavi Verev